2011 detsember Merry fucking xmas

su siluett poseerib mu kardinapuul
jõllitab mind läbi häguste tulukeste

olen nii süüdi olen nii halb

sajab ja sajab ja polegi jõul


ampsan ära su jäsemed, ajud
hävitan te kuradi piparkoogimajad
lasen su kärssama, kõrvetan mustaks
söö ise oma hambapastakarva glasuuri

2011 detsember

graveerid mu artereid
mu keha kaetud su initsiaalidega
sinu sinu sinu sinu
su ilme kolmapäeva varaõhtuti nõnda serioosne

oled purunematu, permanentne
vead mind läbi alajahtunud taliöö
sildistad mind kümmeaastakuplaaniks
vahetevahel igavesekski

su fraseeringud sätendavad pihlakate punavail palgeil
ja sulavad koos päeva viimsete päikesekiirtega

2011 detsember

imen sust sõnu kui pastakast tinti
määrid määrid määrid
lõikad läbi mu 'alumise korruse' avamise linti
kui varasuvine maasikamoos käärid käärid
hallitad
sind haukavad veinikärbsed

neelan su tervenisti otse maotühimikku
aitäh, kõht on täis! - hea laps!
haha, enam sind pole :)
parastan ja hüppan õnnest rünkpilvedesse

talontšiki! talontšiki!
sul on jõledam kõrvalmaitse kui leivasupil
sülgan su pihta, solgin sind hapupiimaga
esteetiliselt kaunis, veelgi parem Laua Viinaga

mine sinna, kui päike enam eal ei soojenda
sinna, kus silmad lõhkevad koobastes
Tii Ennn Tiii
mage ka mürksoolasena

2011 detsember

rokased küünealused peidus mündirohelise laki all
imesin su hõiked tolmuimejakotti
kajad tagasi viielt seinalt
vajud oma ümarasse nurka

kas kahetsed lepingut kuradiga?
üks hing ees või taga
sinagi pole mingi erand

mul on omad ainujumalad
oma riik
oma maa

oma Savisaargi, kadesta

2011 detsember

vallandad mus hirmjälgi hingelise väljaheite

sa oled õõvastav õõvastav jälestusväärne

ei, sul pole ses vähimatki süüd

tõukasid mu imala õrnusega kaljuäärde

ei ihka sind ei kunagi taas

silmata kuulda suudelda hingata

meenutad üleeilset okseloiku radiaatori all maas

lehkad lehkad ja sööbid õhulämmastikku

tahaks viimaks mainida, et ego sul ülearune

lämmataks su tordilusika väävelhappetünnis

poolteist silma oli vististi pimedaksteibitud

***provintsid murdsid 777-na pähe

sünnis? ei, mitte seekord

minu poolest ulu, lõigu ja kuse mu ajju

olen pöördumatu ja hoiatusi jagasin ammu

nüüd saad mu sapimojitot maitsta

järgneva noahoobi eest ehk püüad end kaitsta

h o i d k e e e m a l e

2011 detsember

paeluv paeluss

müstiliselt hävituslik

vallatult labane

häirivalt jumalik

verinoor

võiks ju lendu tõusta

ent su tiivad ülekaalust purunenud

klaasliiva alla mässitud

piiratud

ja ometi kadestusväärselt piiritu

õmmeldud ratastooli

silmadki lahastes

vihane räpane kultuslik

üha vastuolulisem ja okseleajavam

ärritav ajusidkriipiv möla

enamaks pole võimeline

sel hetkel

pobisen sallikraesse ja kärsatan su vasikaripsmeid

nii ongi hea

see ongi armastus

2011 november

tänapäevaks oleme end ammendanud

vähegi mõistlikud organid on pugenud genitaalidesse

iga sõna meist ,,kõrgemalt" on odav demagoogia

levinumad eluviisid vaid hedonism ja estetism

ILU = ELU

su pakend pole piisavalt atraktiivne

küllap sisugi mädaplekkidega, käärinud

ei tea, ei vaevu süvenema

vägevaim foobia pensioni ees

sambaid surutakse sülle juba vasttäiskasvanuna

MEIL ON KÕIGE ROHKEM RAHA
MEIL ON KÕIGE VÄHEM RISKE

doktorikraadita oled kõnts

kontoritöööta värdjas tõhk

aga iluta

MITTE KURADI KEEGI

tühine tühi tühjus

tühjendatud

tühjaksimetud

2011 november

haara läppunud keldriboksist hekikäärid

lõika mind maailmaruumist välja

süsti mu varbaisse heeliumi

hõljumaks jalalabad taeva suunas

pildumaks põlastavaid pilke mahajäänu pihta

poole või kolmveerand tunni järel olen vaba hing

ajan taga maratonijooksjast sukasilma

lillemotiiviga teeserviis täidetud sulaplastmassiga

asetatud hooletult peenelt tikitud laudlinale

kui klaasi puhud mu süsihappegaasi täis

ja valad mu plastiliseks mannekeeniks

suitsetan oma väärastunud poosis

alasti

vaateaknal

kui kaaneta raamat

loe mind

tee märkmeid

rebi ebavajalik välja

kleebi kasutusjuhend ja tootekirjeldus

perfektselt kokku

valgusaastaid pole tundnud

ei isu ärgata

ei himu hingata

maailma valitseb sotsiaaldarvinism

mind võib silmi pilgutamata likvideerida

olelen kui tilgatuks pigistatud tsitrusvili

kibestunud ja kromosoomideni kuiv

kasvan su küljes kui elupuu

tõmban su väänlevate väätidega põrguriiki

sinagi pole puhas poiss

süütu imal kutsikasilmadega lapseealine

2011 november

mul on 2, 3, 8, 500 nägu

igaühe olemus ihaldusväärselt relatiivne

kui satud mu vasakusse ajupoolkerra

leiad šokeerituna eest läbimatu labürindirägastiku

olen kokkutinutatud toimimatu skeemi järgi, tool 3 jalaga

lagunen juppideks, mõranen, pooldun

toitud mu painavaist tragöödiaist

mu hingepisarad koondunud Ülemiste järveks

mööda seedetrakti liugleb mu ahastus

oleks aeg väljutada paarsada milliliitrit jääkaineid

ühel päeval põleb sind mälestamaks tõrv ja vaha

päeval, kui suudlen sind liigmagusalt lehkavate kirsiõite embuses

ja manan suletud silme ette jooniseid

pilte ajast, mil hõljusime varakevadiste sirelite lembuses

2011 november

sean sammud nõnda turvalisse tühjusesse

mõeldes üha segasemaid uitmõtteid

sest' hetkest olengi indiviid

ja ei kuulu ei kellelegi teisele

viskan end roostetanud trellide taha

olen väärt eluaegset vangistust ja surmamõistmist

kui hinges pulbitseb vaid okseleajav sapp

ja süütunne järab ahnelt siseelundeid

su nõiduslikud fraasid söövitavad vatsakesi

paiskavad hirmunoodid mu vereringesse

oledki oopium, hommepäev metamfetamiin

tõukad mind kuristikule aina lähemale

su burgundiapunased huuled on närtsinud

korja taevariigist mu kilde ning lahenda pusle

topi mind täis kui nõukaaegset vatinukku

võta ja kasutagi mind ära aovalguseni

kõnelen sinuga ainuüksi mõtetes

kujutlen, kuidas vastad oma särava naeratuse saatel

kümblen mannavahuses galaktikas

see ongi mu fantaasiamaailm

kus kõik on lubatud ja miski pole tabu

2011 november

nülid järjestikuselt dermisekihte

surud mu rinnad sidrunhappesse

kallad kõrist alla liitri etanooli

mis timmitud smaragdrohelisse karahvini

vaatad mulle otse silma sisse

su iiristes helk, mida pole varem nähtud

lapselikult särades eemaldad žiletiga mu kiharad

ning selle all peituva õrnroosa kolpa katva naha

mõmised orgasmi äärel

mu läbilõikavad kiljed paitavad su kõrvu

ei lase mul surra

ei luba mul elada

silitad mu katmata värisevat keha

misjärel kulub murdosasekund mu piinade lõpetamiseks

tunnen end kui haavatud loom

ent enam mind pole

seisan oma rüvetatud jäänuste kõrval

ning hõljun kavalalt žestikuleerides su sisse

su mõistus minu kätes

ei enam allu ta su kontrollile

2011 november

lendlevad kuldkollased vahtralehed

matavad enda all järjekordseid koolnuid,

öö värvi pori

ning lehkavaid väljaheiteid

kõik on räpane ja hukas

on päev, ent Maad tabanud polaaröö

pilved sulavad tintmustadeks lompideks

inimesed lagunevad veriseks higiks

söestuvad

moodustades varje, mis ei vaja valgust

eksisteerimaks

langeb su kasukas põlenud peanahalt

kui viivu vaid paitan sind tasa

tean, et iga hetk võid heita hinge

seniks oled veel minu oma

koos oleme vabad

2011 november

kiirgad kõledust

hoolimata su nõnda süütuna näivast pilgust

pillud mind koobaltsiniste välgunooltega

elektriseerides mu huulte tunderetseptoreid

ümbritsed mu keha kui samblarohelised lehed närtsinud roosi

uputad mu enda mürksoolaste krokodillipisarate alla

asetad ninale mõranenud südamekujulised prillid

ning teeskled mind jumaldavat

püüa see hetk oma sõrmede vahele

oo kallis, palun, külva see üle säilitusainetega

et miskigi oleks igikestev

maailmas, mille lõpp tiritakse meeleheitlikult aina lähemale

küll tuleb seegi päev, ole mureta

kogu hingest naeran te üle, kui 50-aastaste riisivarudega keldrisse kopitama asute

lõbus

nii imekaunis oleks silmata seda katastroofi

ning sotsiaalse kihistumise ja paberraha õhkulendamist

pettun, kui seda oma silmaga ei näe

2011 oktoober

iga vaba ja mõnikord isegi mitte vaba sajandiksekund on pühendatud viimse verepiisani sulle. ühes tillukeses ajusopis asub paraku arvestatav osa sinu hiiglama suurest südamest. tajun me kahe kollineaarseid hingekeeli, mis mänglevalt mu kõrvus helisevad. need ei luba mul sind nii kergemeelselt ära visata. tunnen, et jätkata võime ainult nii ja ei kuidagi teisiti. tahan sind ja ometi ei tohiks ega justkui tahakski tahta. olen sajaprotsendilisel veendumusel, et tulemused ei ootaks end järgmise koidikunigi - veider mugavuse kõrvaleheide ning mõtteline lõputu takistusrada, mis korraga läbistab halastamatu rutiini ning ometi leotab end selles. viimaks oleme läbiligunenud ning kire meeleheitlikust otsimisest surmani tüdinud. tahame teineteisest lahti lasta. kas iha on siis patt? kuidas siis rahuldada see tung sind iga keharakuga enda külge aheldada? kuulata su katkendlikke tugevnenud hingetõmbeid?

2011 oktoober

kõik on mittemidagiütlev. ometi lausub ta nii palju. jah. tühjusega. olematusega. pilguga, mis närib mind läbi suitsuse õhuruumi. jälgin salamisi ta liigutusi. nii ilusad. nii tühisena näivad, ent arusaadavalt peitub nende taga nii mõnigi varjatud emotsioon. ahh, just selle nurga alt... jah... oota, mine natukene sinna poole... keera oma nägu veidi vasakule... JUST! nii ongi ideaalne! jää nii... ole nii! ole igavesti nii! sa oled nii hingematvalt kaunis. su tumedad kergelt lainelised šokolaadivärvi kiharad raamivad su heledanahalist nägu. su erakordselt pikad ronkmustad ripsmed ümbritsevad su ideaalseid kuldse helgiga rohekashalle silmi. vahel pilgutad. siis näed taas enda suletud silmis meeliülendavaid põnevusfilme. ah, kuidas tahaksin olla sina! kergelt piiluvalt märkan su huuli. tahaksin neid maitsta. tahaksin su hingeõhku endasse ahmida. tahan sind alatiseks enda sisse. ometi vaatan sind vaid läbi klaasi. vahel unistan, et asetad enda käe minu oma vastu. siis sulab klaas ja sulab jää. ning me saame igaveseks kokku. sa ei vabasta mind enda embusest ja nii läbib mind seletamatu rahulolu. aga see kõik on vaid pettekujutelm. kaovad su huuled. kaovad su silmad. kaob mu seest soojus. ja mu süda.

2011 oktoober

täna maksame kahasse surmaga

tarbime satisfaktsiooni vallandavat morfiini

nii hea on tunda ei midagi

lebada iseenda tuimuses, ükskõiksuses

peituda naeru eest sinimustadesse koobastesse

see on sinu autasu

hallitav mädanev kujuteldav Nobeli preemia

mis on su kontsentratsioon mu narkootikumides

et oled nõnda rahuldustpakkuv ja ihaldusväärne

hirmukortsude saatel neelan igaõhtuse kibeda unetableti

ja nii mõnegi lisaks

värvilised unenäod juhatavad REM-unest tühja igavikku

mulda või põletusahju

ise otsustate

2011 oktoober

iga puudutus nahapinnal

lõikab lihastesse

kriibib luid kui penoplasti läbiv teras

ära katsu mind!!!!

ära tee nii äkilisi liigutusi!!!

olen kui kilu karbis

kõik lehkab

ahmin õhku

otsin väljapääsu

karjun

karjun

tahan hingamisruumi

nii kitsas

nii kuradi judinaidtekitav

klaustrofoobia

suitsiidsed mõttevälgatused

aga miski ei allu mu

kontrollile

veel hetk

jutustan uusrikkast

ja ta koljus hautatud soolikatest

olen kaotanud pea

tean, ta lebab viis tundi eemal

koputab närviliselt uuri iganenud klaasile

ning ootab pingsalt olukorra normaliseerumist

kiiremini, kiiremini!

2011 oktoober

meeliülendav bipolaarsus

roomab läbi närvilõpmete

vilksamisi külastab kestadetagust

kiirgab uksepragudest

vibreerib kui epilepsias vaevlev prussakas

seda sa ju oledki

kes siis veel? (tervitused Keskerakonnale)

koon su südame ümber võrku

lämmatan tasapisi iga viimsegi tukse

kuni su jäsemed on halvatud

häälepaelad kinni nööritud

silmis kalk kaugvaade

see on alles algus

2011 oktoober Päikseke oli kaasautor:)

pulseerib öö

sõrmitsedes hingekeeli

unusta oma torukesed ütles

laip mis polnud loobunud oma viimasest

hingetõmbest

kuradi soolane

rõvedalt roojane

kao eemale

see pole nauding kuid ometi

on see parem kui nauding

poolteist silmapilku

ai, kui salakaval

nõiud nurgas pesitsedes

garaažis õlitilgana ma vedelen

ning endale ei anna asu

moodustan naftalombis häguseid vikerkaari

jälle jäin ratta alla

halastus keerleb mu ümber ning kellad ei käi

endiselt imestan miks inimesed pilgutavad silmi

vajan lähtenooti

et kuskilt alustada

taas alata

ellu ärgata

helistikuks maailmalõpp ning viiulivõtigi ei paista enam silma oma

VASTIKusega

kuradi mõnitavalt kõlab viimne aaria

kriibib kõrvu

luba olla äraolev

luba ennast õhkida

tahaks sind uuesti kokku lappida

nii kuis meeldib

2011 oktoober

ootan järgmist valede üledoosi

et oleks põhjust pudelipõhjaga silmast silma jõllitada

mmm..

hallutsinogeenne agoonia

võõrutusravi

hommikused filosoofiaminutid

2011 oktoober

kaotan harmoonia ühes iseendaga

paigale valgub vaid ennasthävitav kaos

tasakaalutus

identiteedikriis

pole ei üks ega ka teine

lahendan mõistatusi, mis hõljuvad universumis

kukkudes üha haledamini sügavamale kuristikku

kuhu eksleb mu südame stabiilsus

kui peidan kõik sinnasamma kulunud saapasäärde

ja otsin vastust

küsimustele, mis näivad nii iseenesestmõistetavad

mida see kõik siis lõppude lõpuks tähendab

ootan oma hullusärki

ja pehmet valget tuba

röökimaks veel olematuid fraase

ning otsimaks nurka, kus nädalaid mõtteid kõlgutada

mõistmata, mis üldsegi ilmas toimub

see kõik on üks suur saladus

katkematu mäng

elu olemus

2011 oktoober

jooksen ringiratast

summutan kõrvukriipivat müra

ja iha

haiglane

kes ma küll olen

2011 oktoober

jah, tõepoolest, olen värdjalikult kohutav

kui keeran tahtmatult järgmise lehekülje

ses sisutus autobiograafias

,,MU SITANE ELU"

kuidas kurat peaksin teadma

mis on mu edasine aktsioon

kui mind vallutanud see põhjatu segadus

ja emotsioonidelaviin

mitte miski ei tundu õige

mitte ükski võimalik variant

ja ometi näib, et olen

visanud ära oma õnne

2011 september

randoomselt konservatiivselt

sisistad oma ussisõnu

ning taas nõnda demonstratiivselt

surud karpi oma hävitamismõnu

su huuled paokil

tõmbumas kahvatulillaks

ning H2O

haihtub õdusasse sügisöösse

seirad sel uulitsal

vaid üksikuid stopp-märke

seisatad järgemisi, oodates distraktsiooni

aga mida ei ole, seda ei tule

heidad tuulde eluseieri

ning süütad odava sigareti

elupõletaja

seda see vaevalt tähendab

2011 september

lõpeta mu hingele tusa manamine

tuha raputamine

kuradi enesearmastaja

sotsiopaat

röögid ja oksendad rambivalguses

kui keegi su ego vähegi riivab

lae üha uuesti revolver

sa oled labane psühhopaat

mu õlal võiks säutsuda amneesia

juhuks, kui taas end kaotan

su jäises embuses

süsteemne unetus

totaalne insomnia

viirastuslik jumalikkus

korjan tänagi värisevi käsi konisid

ning kimun neid meeleheitlikult metsatukal

mõnus leukeemia

räpane, räpane

2011 september

oo hõrgutav nostalgia

kui kuulan tasa

ning sulgen silmad

taas kulgen iidsetel radadel

tunnen endisi tundeid

olen noor ja tulihingeline

kirglik elajas

eksisteerin minevikus seigeldes

piiritus taevasinises paralleelmaailmas

nii imearmsad pettekujutelmad

kontrastsed mälestused

silman kõike justkui läbi lukuaugu

nii kauge, kättesaamatu

ahmin õhust tuttavat hõngu

ent päris kohale ikka ei jõua

kardan

2011 september

igatsen silmitseda su südame värve

meeleolu, mis ümbritseb su imelist aurat

rõve kergemeelsus, sügav lihtsameelsus

vajan päästmist, vajan mõistust

naiivsus vallutab meeli

põhimõtted surevad ajaga

kõik liigub

aga ma olen paigal

vaikin

ja jõllitan sind

hirvesilmselt

pisarad palgeil

seisan tuledes

pimestavais

ootan

ootan sind

veel üks kord

enne lõppu

2011 september

varju silmini pehmesse salli

piilu mind tasakesi

salaja

luura mind õhtuti akende taga

soojenda jäälilli

suudle mind läbi uduse klaasi

jälgi, kuidas mõtlen vaid sinust

unelen

unistan

hingelisest lähedusest

valva mu rahutut hilisöist und

jaga mu kehale sületäis hellust

su südame soojus sulatab lund

ning aina ajendab mind sooritama lollust

oh, kui melanhoolne

nii ilus

nii kurb

nii tuttav

nii võõras

müstiline

2011 september

haara riiulilt krutsifiks

palveta oma hädise elu eest

et sindki risti ei löödaks

mm, kui patune su hing...

magus

magus

ääretult imal

vaadata, kuidas kümne küünega 'sest kinni hoiad

kuulata su lämmatatud karjeid

jälgida, kuidas aeglaselt teadvuse kaotad

kui erutav on meeleheide

sipled nagu putukas

mis faking mees sa oled

nuuksud ja värised

silmad märjad anud mind

kirjeldamatult rahuldav näha sind piinlemas

2011 september

raiud vaid, et tahad ainult TEDA

lase tast lahti

liigu palun edasi

mida ma ometi räägin?

mis mul kurat viga on?

ma pole mingi faking führer

ma pole keski Kristuse tütar

pole õigust laastada neid müüre

näha, kuidas aina abitumalt nutad

peaksin summutama oma ihad

matma igaveseks need saatanlikud mõtted

mu hingel langeb kohustus

sind alatiseks nurka heita

pole temagi suudlemine lohutus

pole enam jackpoti, mida võita

eufooria on välja loositud

keegi sai hetk tagasi emotsiooni võrra rikkamaks

näib, et sinagi polnud soositud

ilmusid mu ellu ainuüksi mind vihkamaks

jätke mind rahule

mind vallutanud see kurikuulus tõbi

sotsiaalfoobia

mis järgmiseks? seksisõltuvus?

2011 september

hetkel, kui vajan sind enim

tallad mu jalge alla

jätad viimseni unarusse

taandud vabanduste taha

peitud võimalikult kaugele

kuidas saad eeldada,

et olen piisavalt tugev

kurat, selgeimast selgem on see,

et peagi kokku vajun

teen kõik vaid selleks,

et keegi hinge seest puhuks

et pääseksin 'sest koormast

et tuimus mind alla ei neelaks

kõik on justkui kadund'

miks aimasin seda juba algul

et ühel hetkel mõistan,

kõik on laiali valgund'

alles pole ei rõõmu

tundeid ega mõtteid

kui ühel päeval enam ei virgu

võin olla õnnelik, et kõik on lõppend'

valus... kuradi valus

2011 september

mu keha toitub su pisaraist

ning valust, mis väljendab vaid kahetsust

külma süütunnet

piinavat kohustust, mida aina edasi lükkasid

hilja on mõelda

võimatu andestada

lahkumist

tagasi vaatamata

ei taha enam näha

ei taha enam kuulda

kedagi teist

olen vaid mäng te silmis

loodan, et vead kihla ka surma peale

,,mina võitsin!" saad siira naeratusega öelda

ning matta mind rõõmuga mulda

hakkas kergem?

2011 september Seletamatult õrn

silmad katkematult peos

leban ja ootan

vabadust, mis keelab ärkamise

sa aimad mu nuukseid

oled teadlik mu kavatsustest

ent paigale jääd

kergelt piinava südamega

takistusrada on läbitud

enam ei saa kedagi alt vedada

hüvasti, elu

jällenägemiseni, kallis

2011 september

kui elan selle nimel

ja pingutan kogu südamest

on see mu unelm?

või olen järjekordselt pime?

mis varjutaks kahtlusi

rahustaks mäslevat merd

kui näitad end teisest küljest

demonstreerid ka salajasi tahkusid

oled suutnud end plekituna hoida

pealiskaudselt kirglik olla

ent salajutt haiseb juba kaugelt

välja tuleb viimne kui üks su 7-st armuroimast

kas jätkad sarimõrvari tööd

ja unustad oma olemuse

või lased haavata oma meheuhkust

tean, et see on valus löök allapoole vööd

võta end kätte

hakka taas inimeseks

vabane närivast süütundest

ja vaata teinekord enda jalge ette

ma andestan sulle

kui ainult mõtled ka mulle

2011 september

mida kõike olen teinud su meeleheaks

kuid sa viskad mu maha

sülitad peale

mõistmata, kui palju olen pidanud ohverdama

s i n u jaoks

kuradi kõnts

segunenud emotsioonid

pulbitsevad mu veres

ma ei mõista end

ja veel vähem sind

kuidas lasid sel juhtuda

ära kasutada mind

peaksin laskma vihal jahtuda

et kord rahu saaks mu hing

iidsetel mõtetel lahtuda

lasta kopsudest väljutada ving

olen uinutatud

näiliselt koomas

tulvil tühjades mõtetest

ning läbinisti külmadest tunnetest

kui meeleheitlikult su jalge all rooman

2011 september Nii vähe oli puudu

ainiti ootan langevaid tähti

võimalust soovida

taas üht ja sama

tähtede asemel langeb vaid lehti

üha lihtsam on voolida

'sest vaid nuttu ja hala

kaugenevad rõõmupisarad

sajavad alla

täites mu meele rahuloluga

kui väga armastan vihma

ning taevast, mis sünge kui öö

anna mulle silmigi pilgutamata rihma

see on ju kõigest su töö...

karju mulle seda veelkord

tee mulle kõik kord selgeks

sosista mu kõrvu, et olen nõnda valelik

mõrd

inetu, banaalne, alatult salalik

nii väärtusetuks muutunud mu hing

pärast mu südamel tallumist

ent täis saab kord seegi ring

aastate viisi su korrale allumist

2011 september

kui raskelt paneb ohkama

see otsus suur, elumuutev

kui lõputu on kaugus südamete vahel

mis ühendatud katkematu niidiga

mil' ometi saame kohtuma?

meie kehade hellal kokkupuutel

paneb põlved värisema kahel

tunnetades su hingeõhku kõigi meeltega

tunnen end läbinisti poolikuna

sisene

ja naudi

igat kübekest minust

sest kõik kuulub ainuõigelt sulle

su naeratuses kõiki värve näen

pimestavat õnne

ülevoolavat rahu

tahan anda sulle kõike

kõike, sest see on mu põhjus

2011 august

surnumaskiga lehvitad mul näos
tantsiskledes liigud looriga üle heinamaa
ma ei taju, kas naerad või nutad
sel hetkel, kui kaevad mulle auku

kogu hingest üritan hoida end vaos
keel hammaste taga tahaks sind laimata
ainsa rõõmupiisa mu südamest võtad
ootan endiselt kannatlikult uhket avapauku

kurb, et oled nõnda petlik
valetad ka elu nimel vandudes
võin tasapisi tunduda meeleheitlik
sulle ikka ja jälle pisarsilmil andudes


sul on mu üle suurim võim

2011 august (Täis)kuu

kas tead, et siit kõik alguse saab

meie armastuse läte



taamal paistab vaid vikerkaar
kuniks taaskord jookseb kõik julmalt üle käte

meie kõrval kõlab vali pilkav naer

see lõigub mu kõrvu, tükeldab hinge

ära ütle, et läheb tühja kogu see vaev
su joovastus seiskab mu vereringe


kurat, kuis korda lähed mul sa

ei sulge ma silmi
hapnik kuivatab pisaraid

see kartus mu südames irvitab

ning teeb mind halenaljakaks kogu maailma ees

tuleb olla meeletult visa vaid

ning küll mu haav kord lõplikult paraneb

2011 august Hirm

langeva inglina valvan su und
viibid pilvedes
hoiad mind enda kaitsvas haardes
kogu tumeda õuduse röövin su mõtteist

meie ühendatud kehade ümber langeb lund
sinu silmades
ning su tuimaks suitsetatud meeltes
hoiad salajas osa oma võtteist

su viimane ohver lebab relvitult su käte vahel
kaitsetult
usaldavalt
rahulolevalt transis seigeldes

näib võimatu kirjeldada
kui meeletult tegi haiget see torge

mis poolitas mu haavatava südame

2011 august

armastus, va uss
põletab mind elusalt
riidale vedama ei vaevu

laota mu tuhk enda sulgpehmele voodile
ning suudle mu mälestusi

heida mind tuulde,
et vabaneksin 'sest sõltuvusest

oled mu pilveriik
teisalt mu põrgu

söö oma sõnu nii siiraid

ühel päeval, mu kallis...


ühel imekaunil päeval.

2011 august

veel üks lonks seda uhket teed
et väheneks surmaisu

see kõrvetav valu
igas keharakus
läbib mind kui nuga


su suudlused mind tervendavad
su pilk haavu ravib

kui hooliv saab olla üks inimlaps


harakale haigus

varesed pole valu väärt


võlu mindki terveks



sinus on vägi.

2011 juuli

Viimne päev, et öelda sulle

mu hapnik
nähtav viirastus

mu kameeleon
mu hing
vikerkaarevärvides helkiv süda
võid olla mu kõik, mu ainus
hoida mind elus

kõik on juba öeldud
iga sõna heliseb kajas, lõpmatus universumis
ei jäta kujutlusvõimele ruumi

,,Igavesti minu," sa lausud nii magusalt
puurid mu tuhmunud silmi
ning keerad taas selja
tagasi vaatamata

üks suudlus

laubale, huultele
kaelale
mu suhkruvatist keha valgub laiali

korja mind kokku

ja hoia mind apokalüpsiseni

tahan eksisteerida vaid sinuga

ma armastan sind.

2011 juuni

su ees unistuste linn
täna on kõik võimalik

kui vaid õnnestuks see õhkutõus
läbi sinkjashalli masendava taevaruumi
ja pilvetupsumere

saan katsuda su unelmaid
ja luua uhiuus mõte sinust

ma igatsen Sind, kallis
kui sind pole siin,
Pariisis

kus ometi oled?

2011 juuni

Tühjus
vallatu tühjus
on mind täitnud
minus aset leidnud

kuidas kõike päästa
kas on veel midagi üldse päästa

tahaksin oksendada su lillelisele vaibale
rebida puruks su imelised kunstiteosed
süüa tühjaks su külmkapp
ja juua ära kogu su kohv

miks ei tule keegi mulle appi
kui vajan nii hädasti toetust

sul on pohhui

2011 mai

Koerailm mu hinges teeb kannapöördeid
millal ometi võin viskuda klišeelikku laguuni

su valed söövad meid
tahaksin joosta selle eebenipuuni

nikerdada endale maagiline instrument
lasta helidel imbuda kevadisse õhku

oo, palun heida mu mütsi üks eurosent!
et saaksin soojas magada täna õhtul

vii mind sinna imelisse maailma
kuhu sa kedagi sisse ei lase

sosista mulle lapselikke unejutte
ning vajuta mu laubale viimane suudlus


homme on uus päev.

2011 mai Mõttetus

Tujukus

kas see ütleb kõik, seletab kõik?

Põlen seest

tahaksin haihtuda hallikarva õhku

Istud mu mõtetes
ei liigu sentimeetritki

mul on kõrini su halenaljakatest võtetest
söö edasi oma lavendlilõhnalist seepi

et peseksid oma hinge kord puhtaks

2011 mai

karma on faking bitch
tahaksin nii palju muuta
nii paljut olematuks teha

keegi öelge mulle, miks
ei suuda ma kõike suuta
kõndida hoopis teistsugust rada

ma olen üks kuradi vastik lits
kes tundeist-mõtteist ette ruttab
igast mu haavast immitseb mäda

ma siis võtan sinust õppust
ja vaikin s u r m a n i

2011 mai

Lõpeta mu piinad
nagu poolsurnul kiirteele viskunud metsloomal
kes on urisevalt veoautolt löögi saanud

ava oma suu
kaua ma ootan
kaua eksisteerin tühjas teadmatuses

su sõnad on ussitanud
ainult halba oskad rääkida
ainult mind oskad süüdistada

kaua ma ootan?

2011 mai Segaduste järv

Lõhki rebitud hing
iga tunne kisutud pinnale

Mu väsinud silmad kui peegel
millest ainult sina midagi näed

Ma ei soovi, et mõistaksid kõike
loeksid mu mõtteid kui lasteraamatut

Sul on nii lõbus
leban marionetina su ees

tõstad mu õhku
ja viskad mu ära
kaugele, et ei peaks enam eales mulle otsa vaatama

2011 mai

Taevas jälgib mind nukra pilguga
tuul üritab tundeid minema puhuda
meri jõllitab mind sügava külmusega

miks olete nii täna nii kalgid, hallid

kadunud üheainsa rütmitu südamelöögiga

maailm ei oota

üksik lokike mu silmil
proovib hägustada mu vaadet
et unustaksin valu
mis on end minusse istutanud

2011 mai Muinasjutuline põrgu

Olen su lumivalgeke
habras kahvatu müstiline kaunitar

Ärata mind ellu
kui leban surnult su ees

Mu huuled on külmad, hallikassinised
mu silmad elutult suletud

Ärata mind ellu
kui otsin jõuetult su soojust

Mu tunded on vaibund'
mu alasti keha näib nii üksik
Sinuta

Ärata mind ellu
kui vajan su hingeõhku enda nahal

Sa otsid põgenemisteed
vaatad kõheda pilguga paremale ja vasakule
sinna, kus asub mahajäetud raudtee
ja sinna, kus näib lõputu sügavroheline mets

Tahaksid uppuda
kõikjale peale minu silmade

Ma näen su hinge
sa tahad kaduda

jäljetult

2011 mai

Peeglike, peeglike, näita mul', kes on ilusaim
Kes on arukaim

Ma tean, et mina sealt vastu ei vaata
Ega ka sina

Ma ei ole täiuslik
Miks mult seda ootad

Su türkiisrohekad silmad
puurivad mu auklikuks

Su korpas huuled
ei otsi minu omi

Su graatsilised käed
ei taha põimuda mu külma keha ümber

Su salajased sõnad
ei soovi jõuda mu kõrvu

Olen joobunud su tuimusest
see nakatab mind.

2011 mai

Näib, et mu soontes voolav jääkülm veri
uputab kord mu noore südame

Kui armastusest saab põlgus
ning naiivsus viib lõpmatu kaoseni

Sinu, vaid sinu päralt olin täna
Oleksin hommegi, alati

Aga sa ei taha mind
sa ei ihka mind
sa ei otsi mind
sa ei vaja mind

Ütle mul, kuis vihkad mind
jälestad mind
jäägitult

Ütle midagigi

Miks oled keeletu

Mis on üldse päris
ja mis paralleeluniversum

Kas sa oled üldse reaalne olnud
või häirid mu mõtteid kui ekslev vaim

Armastusest vihkamiseni on tibatilluke samm.
Kas teha see samm? Või jätkata millegagi, mis on määratud lõpule?

Viia lõpule see koletu mäng, mida kutsud armastuseks

Kuidas said mul lasta minna?

2011 kevad

And the air would be filled

by the scent of human bodies,

fresh coffee

and cigarettes

2011 kevad Täiuslikkus

Sümmeetrilised naeratused
pastelsed huuled, särasilmad

kes te olete?

kus maailmas elate
kus on perfektsionism
ja miks meid üles otsite

uputage enda soolased pisarad
uputage iseennastki

siin ei ole teie koht

2011 kevad Kummituslik

Must ronk su pea kohal
teeb juba viiendat tiiru

kui lähedal on su lõpp
mu kallis, võta mu hing.
suudle mind veelkord.

kuidas su süda juba ei mädane?
kuidas su armastus juba ei roisku?

Su jutt on imal, kleepuvalt roosa
hoia kõik ebaaus must kaugel
ja kaitse mind enda eest,
sinu eest

laena mulle kustutuskummi
valgendaja sobiks ka

viin su vanni
ja muudan kringliks
magusaks maiasmokkade desserdiks

ma kuivan ära

kasta mind,
et sirguksin neiuks ma

2011 mai Sammaldunud

Vala mu veritsevatele haavadele absinti
mürkrohelist uinutavat koirohtu
Limpsi mu kibedaid huuli

Üle keerad viimastki vinti
ise oled alles poisikeseohtu
Käes jälle see mesimagus juuli.

Ütle mul, 'kuis ihkad mindki
ütle, et kirg pole lahtund'
Mind alasti akvarellidega molbertil maali.

Mul on su ilu vaja.

Vii mind sinatava ookeani taha...

2011 kevad Sini-must-valge on räige

Bermuda kolmnurk, see ajatu vägi
Lasnamägi ja pooleteist auto laiune tee
8 kadunud neiut ning surnukspekstud lavastaja
sigadele söödetud tükeldatud miilits


,,Lend Sharm el Sheiki hilineb!"
kui uskuda ei saa ka usaldusväärseimat

ning su armastatu osutub rasedaks terroristiks
ja ,,Hullude päevade" kaubamajast saab veresaun.


Üks mees tallaalune, vähemalt kolm veidrat vägistajat
ja mis on nende vabandus?
Võimukas saksa naine Ulrike?
Või hoopiski haiglaselt labane kinnisidee -



vaimuhaigus?









M. Raua ,,Sinine on sinu taevas" põhjal.

2011 kevad Sexual catastrophe

Kõuekõmin, mürin
Inimtühjad tänavad

Su ümber on katastroof, apokalüpsis
Kõik poevad hirmunult peitu
Ainult sina ja mina näime julged

Viskume keset maanteed
Herneterasuurused tihedad piisad tabavad meie nägusid
Ning külmi kehi

Näib, et pimedus matab meid endasse
Kuid see ei kõiguta meid

Lebame edasi, suudleme kurjakuulutavas tormis


Rebin ühes sind katvate riietega lõhki kõik ingellikud mõtted
Ja vaatan su taevavärvi silmadesse

Ei, need pole täna sinised.

2011 kevad Liar

This time it's not my pride that suffers
Not my heart that bleeds

You told me you didn't love her
but that's definitely not what it seems

You numb little bitch
you don't have any feelings

Blow your pink bubbly dreams
I need a brand new stitch...

Stop taking away my strong walls
stop making me look like a flaw
start caring about my thoughts
start answering to my calls

Fly away, free bird
know your rights, stop being abused

What's keeping you in this cage, this prison of life?

2011 aprill Unelmad

Tahaksin joosta rohetavatel aasadel,
teedel, mis eales otsa ei saa.
Kõndida pilvedel ning taevast saaks maa..
Päikesest Kuu

Lebaksin pehmes värvide maailmas
ning maaliksin hurmavalt ilusat muusikat
muusikat, mis paitaks mu kõrvu.

Mitte miski ei peataks mind, segaks mind.

Suitsetaksin täis kogu maailmaruumi
ning vine voolaks vaikselt õhus

Mõtted hajuksid laiali...

Tõrjun välja kõik ebavajaliku
kõik peale muusika ning Sinu, mu armsama
Sinu, mu kunst.

Muusika täidab atmosfääri
ja kunst loob uuesti jumaliku maailma
millest välja ei pääse ega tahagi pääseda.

Tunnen, kuidas päike kõditab mu nägu
ning soojus tungib mu kehasse

Pole midagi ilusamat kui see
Pole midagi võrratumat kui muretu elu

helides ja värvides

See on rahu.

2010

Bizarre, but crystal clear
hizzling as a furious python
it's not fear that I feel
I guess it's just another one of your methods

Go bandaging your severe scratches
licking your freshly-cut wounds
do your slutty make-up with burnt matches
everyone else must be hugely fools.

I adore the lack of pain in your heart
mine's black, doesn't seem to clean down
You're saying the only purpose in your life is to
kickstart my organ that pumps blood
and sucks it up 'til it's found

Cutting my twisted nails and hair
pouring them in your bubbly champagne...

I shall finally curse you now.
I hope you won't survive at all.

2010

I remember all the laugh and kisses,
the true love between the two of us.
There's nothing left but cold depression,
pathetic sympathy and no desire.

You left me lingering in my tears
told me you still love me true
now, everything we used to share
falls apart when you walk out on me.

A year means nothing to you, does it?
A decade wouldn't mean much more.
We're just not meant to be together
though I love you more than anything
I've settled my life with you
but it all ends when you walk out on me.

Have you ever even cared for me?
Loved me? Desired me?
Thought of me as a human being?
Thought that maybe it's enough of lying?

You're trying to blame it on something else...
the walls, the music, work and me
You never see what you've done wrong.


I feel pathetic for caring for such man.

2010 Never before

I brightly remember scribbling onto pink paper
to send you loveletters, let you know how I felt
You ran across the fucking state before I
even got to post them in the bloody mail

Now burning them in misery
realizing you never loved me true
I end my pathetic seek of love
and restore my once-lost independence.

I wasn't born to serve anybody
but myself to make me feel happy
never felt so pleased before
never felt myself opening doors
never listened to my own heart
never before have I felt real life .... start

All of this is a new beginning
the end of something pathetic and blue

No-one else to blame this time
I've made mistakes, only one person to hate
But I won't. Not this time.
This time I'll learn and do it better next time.

So many opportunities stand in my way
suddenly the Sun shines so brightly!
I can see no storms in distance.
Nothing can ruin this state of mine

called PEACE.

2010

Nursing my wounds, trying to make it all right
I’ve been observing you, I know what you’re up to
All this doesn’t end without a demolishing fight
So surrender now, ’cause you’re the one who’s gonna lose

Pretending obsession doesn’t help you in tragedies
Hope might lend you a hand, but won’t save you overall
Stop it already with all your wanna-be courageous deeds!
I won’t believe you, nor will anyone else for your words fall

Indeed at dawn you’ll be a prey to anxiety
Listening to my magical, charming, hypnotic phrases...
The grand Moon with a golden glimmer shines above us
Open your miniature coffin of razors...
You know it’s all right. It’s just me who you’re ashamed of.

A slight haze blindfolds you and drags your mind to misery

Time has shattered your thoughts and blown up your mind.

2009, väikesed muudatused august 2011

Misty lanes, abandoned roads
bury secrets in my soul
No need to dive in the sacred lake
another mindless risk you take

No man will ever help you breathe
or sail across the seven seas
Tell me more about your thoughts
life is sometimes way too rough

Deep red skies and turquoise flora
mustard-coloured pain and no excuses
Your life is thoroughly coral
day by day I feel more useless

I hate you intellectual mathematical bastards
social freaks and doll-face actors
All I want is to live alone
go through life as a single soul

No need to help me survive in here
although you couldn't anyways, dear
I need no fame, no precious comments
no more of your embarrassing moments

Finally I see it all clear as glass
hold your tears, you're something less...

...and the ice between us melts

2009 Phoenix

Risen from dust with unfolded wings
Years have gone by enlightening my soul
Into purity and salvation it leads
Arrived so gently, passed through the cold

It’s the Messiah, it whispers my name
Me and perhaps some others it may save
Things will never be the same again

Don’t be afraid, just stay by my side
No need to leave me now, run far away and hide
The dark times are gone, the Sun has come out
Never ever will leave me the peace I’ve found...

In me.

Things have changed down to the ground,
Finally I espy all the open doors
Take my breath, don’t bring me down
Feels like once again I’ve been born

I gave up everything I ever had
And finally it paid off.

2009

Once you told me
words are holy.
I know they should be...
You're being so phony.

Lying isn't always the answer.
No need to explain it again.
Leads to an end faster and faster.
I can't believe this pain!

Love is a mixture
of caring and honesty.
Yeah, I get the picture -
those weren't true promises.

Playing with my feelings
must have been fun.
Time helps wounds with healing...
You know what? I'm done.

2009

Kahetsus on liiga valus,
ausus iga suhte alus.
Unistused meil purustasin.
Soovin, et kõik unustaksin...

Taaskord hirm mind valdab,
kust see kõik küll algas?
Miks ei tunne iseend?
Tean vaid, et vajan sind!

Andestamatult rumal tegu,
sõnad enam ei võta vedu..
Ainus päästja oleks surm,
ehkki tundub liiga julm...

Olen täiesti väärtusetu
kahju hulk on määramatu.
Aega tagasi keerata ei saa,
võimalusel teeksin seda ma.

Armastus on tugev tunne.
Viha siiski võidab õnne..
Võimatu midagi heastada,
aeg võiks rõõmu taastada...

Ei oska enam käituda
Tahaksin lihtsalt haihtuda.
Kuskil kaugel on ehk parem,
või on see vaid naiivne vale?

Hing nüüd rändab üksinduses,
neelan alla kõik katsumused.
Armastus ning piinav valu jääb,
loodetavasti kõik kord lõpu saab.

2009

So after all I've been through,
you tell me this:

you don't feel anything
and couldn't care less?!

2009

She was like made out of porcelain,
so fragile, she would collapse within a single touch,
with ruined make-up and snowy hair,
she ran in the cold, didn't think she'd ever make it,
her heart was cut in half with words as sharp as a knife.

Now all she could think of was how to escape from reality,
how to run forever and ever,
so no-one could ever hurt her again.

She’d freeze the laughter around her,
In her mind she was in paradise.

People looked, people heard,
She kept running til the end...nirvana was the beginning of a better world

She’d reach her hand out for freedom until she got what she deserved...

2009

Sweet dreams, my beloved one
I’ll guard your sleep tonight.

Don’t you worry, the damage is done,
You haven’t done it all right.

There’s consequences for every action you take
I think I’ve had enough.

I guess it is kind of late
Now sleep tight and be tough.

I’ll show no mercy:
See, I won’t even blink my eyes.

No need to be gentle on Thee
Nothing will ever cover your lies.

2009

Your pale skin and blood red lips haunt me
Your words burn in me, your sweet kisses take me over

I’m sensing your dangerous touch, it’s driving me c r a z y

Your delightness hurts me, your lies crucify my soul

Passion and desire
pleasure and pain

It’s a desease, it’s a sin

As revealing the cells in your mind, you lock me up

2008 Surm

Tunnetan kaelal jääkülma terast,
peagi tühjaks jooksen ma verest.

Tõmban õhku veel viimase sõõmu.
Enam eales ei saa tunda rõõmu.

Lennutan noa hooletult jalge ette,
tundetult viskun kaljuservalt vette.

Langetan käed, mis nii külmad,
viimaks sulgen ka surnud pilguga silmad...

2008

You know, I'm not blind.
Stop the endless pretending!

Yeah, I put the memories behind,
it's me, who you're offending..

I'm not deaf either.
I'm only bad behind my back?!

I might be a useless fighter, but,
you're a luftmensch with a six-pack!

Bastard.

2008 Pühendus: Georg-Marius Arro. Puhka rahus, mu kunagine silmarõõm.

Alles eile seisin su kõrval
vaatasin su sinistesse silmadesse
Nüüd oled mu rõõmu kui mõrvand'
pugesid ju sügavale mu südamesse.

Ma tõesti armastasin sind.
Tunnen seda vist igavesti...
Kas ka sina armastasid mind?
Mille pärast küll vihastasid?

Milles ometi olen süüdi?
Anna mulle see neetud vastus.
Sulle ideaalne olla püüdsin,
polnud sellest vähimatki kasu.

Ma ei oskagi õppust võtta,
järgmisel korral end parandada.
Mida kuradit? Läheks nagu sõtta.
Enam ju samu vigu teha ei taha.

Pean leppima, et see on saatus.
Ei tohi valada ühtki pisarat.
See oli sulle suurem kaotus.
Otsin sinust paremat visalt.

Usu mind.