2011 oktoober

kõik on mittemidagiütlev. ometi lausub ta nii palju. jah. tühjusega. olematusega. pilguga, mis närib mind läbi suitsuse õhuruumi. jälgin salamisi ta liigutusi. nii ilusad. nii tühisena näivad, ent arusaadavalt peitub nende taga nii mõnigi varjatud emotsioon. ahh, just selle nurga alt... jah... oota, mine natukene sinna poole... keera oma nägu veidi vasakule... JUST! nii ongi ideaalne! jää nii... ole nii! ole igavesti nii! sa oled nii hingematvalt kaunis. su tumedad kergelt lainelised šokolaadivärvi kiharad raamivad su heledanahalist nägu. su erakordselt pikad ronkmustad ripsmed ümbritsevad su ideaalseid kuldse helgiga rohekashalle silmi. vahel pilgutad. siis näed taas enda suletud silmis meeliülendavaid põnevusfilme. ah, kuidas tahaksin olla sina! kergelt piiluvalt märkan su huuli. tahaksin neid maitsta. tahaksin su hingeõhku endasse ahmida. tahan sind alatiseks enda sisse. ometi vaatan sind vaid läbi klaasi. vahel unistan, et asetad enda käe minu oma vastu. siis sulab klaas ja sulab jää. ning me saame igaveseks kokku. sa ei vabasta mind enda embusest ja nii läbib mind seletamatu rahulolu. aga see kõik on vaid pettekujutelm. kaovad su huuled. kaovad su silmad. kaob mu seest soojus. ja mu süda.