2011 oktoober

iga vaba ja mõnikord isegi mitte vaba sajandiksekund on pühendatud viimse verepiisani sulle. ühes tillukeses ajusopis asub paraku arvestatav osa sinu hiiglama suurest südamest. tajun me kahe kollineaarseid hingekeeli, mis mänglevalt mu kõrvus helisevad. need ei luba mul sind nii kergemeelselt ära visata. tunnen, et jätkata võime ainult nii ja ei kuidagi teisiti. tahan sind ja ometi ei tohiks ega justkui tahakski tahta. olen sajaprotsendilisel veendumusel, et tulemused ei ootaks end järgmise koidikunigi - veider mugavuse kõrvaleheide ning mõtteline lõputu takistusrada, mis korraga läbistab halastamatu rutiini ning ometi leotab end selles. viimaks oleme läbiligunenud ning kire meeleheitlikust otsimisest surmani tüdinud. tahame teineteisest lahti lasta. kas iha on siis patt? kuidas siis rahuldada see tung sind iga keharakuga enda külge aheldada? kuulata su katkendlikke tugevnenud hingetõmbeid?

2011 oktoober

kõik on mittemidagiütlev. ometi lausub ta nii palju. jah. tühjusega. olematusega. pilguga, mis närib mind läbi suitsuse õhuruumi. jälgin salamisi ta liigutusi. nii ilusad. nii tühisena näivad, ent arusaadavalt peitub nende taga nii mõnigi varjatud emotsioon. ahh, just selle nurga alt... jah... oota, mine natukene sinna poole... keera oma nägu veidi vasakule... JUST! nii ongi ideaalne! jää nii... ole nii! ole igavesti nii! sa oled nii hingematvalt kaunis. su tumedad kergelt lainelised šokolaadivärvi kiharad raamivad su heledanahalist nägu. su erakordselt pikad ronkmustad ripsmed ümbritsevad su ideaalseid kuldse helgiga rohekashalle silmi. vahel pilgutad. siis näed taas enda suletud silmis meeliülendavaid põnevusfilme. ah, kuidas tahaksin olla sina! kergelt piiluvalt märkan su huuli. tahaksin neid maitsta. tahaksin su hingeõhku endasse ahmida. tahan sind alatiseks enda sisse. ometi vaatan sind vaid läbi klaasi. vahel unistan, et asetad enda käe minu oma vastu. siis sulab klaas ja sulab jää. ning me saame igaveseks kokku. sa ei vabasta mind enda embusest ja nii läbib mind seletamatu rahulolu. aga see kõik on vaid pettekujutelm. kaovad su huuled. kaovad su silmad. kaob mu seest soojus. ja mu süda.

2011 oktoober

täna maksame kahasse surmaga

tarbime satisfaktsiooni vallandavat morfiini

nii hea on tunda ei midagi

lebada iseenda tuimuses, ükskõiksuses

peituda naeru eest sinimustadesse koobastesse

see on sinu autasu

hallitav mädanev kujuteldav Nobeli preemia

mis on su kontsentratsioon mu narkootikumides

et oled nõnda rahuldustpakkuv ja ihaldusväärne

hirmukortsude saatel neelan igaõhtuse kibeda unetableti

ja nii mõnegi lisaks

värvilised unenäod juhatavad REM-unest tühja igavikku

mulda või põletusahju

ise otsustate

2011 oktoober

iga puudutus nahapinnal

lõikab lihastesse

kriibib luid kui penoplasti läbiv teras

ära katsu mind!!!!

ära tee nii äkilisi liigutusi!!!

olen kui kilu karbis

kõik lehkab

ahmin õhku

otsin väljapääsu

karjun

karjun

tahan hingamisruumi

nii kitsas

nii kuradi judinaidtekitav

klaustrofoobia

suitsiidsed mõttevälgatused

aga miski ei allu mu

kontrollile

veel hetk

jutustan uusrikkast

ja ta koljus hautatud soolikatest

olen kaotanud pea

tean, ta lebab viis tundi eemal

koputab närviliselt uuri iganenud klaasile

ning ootab pingsalt olukorra normaliseerumist

kiiremini, kiiremini!

2011 oktoober

meeliülendav bipolaarsus

roomab läbi närvilõpmete

vilksamisi külastab kestadetagust

kiirgab uksepragudest

vibreerib kui epilepsias vaevlev prussakas

seda sa ju oledki

kes siis veel? (tervitused Keskerakonnale)

koon su südame ümber võrku

lämmatan tasapisi iga viimsegi tukse

kuni su jäsemed on halvatud

häälepaelad kinni nööritud

silmis kalk kaugvaade

see on alles algus

2011 oktoober Päikseke oli kaasautor:)

pulseerib öö

sõrmitsedes hingekeeli

unusta oma torukesed ütles

laip mis polnud loobunud oma viimasest

hingetõmbest

kuradi soolane

rõvedalt roojane

kao eemale

see pole nauding kuid ometi

on see parem kui nauding

poolteist silmapilku

ai, kui salakaval

nõiud nurgas pesitsedes

garaažis õlitilgana ma vedelen

ning endale ei anna asu

moodustan naftalombis häguseid vikerkaari

jälle jäin ratta alla

halastus keerleb mu ümber ning kellad ei käi

endiselt imestan miks inimesed pilgutavad silmi

vajan lähtenooti

et kuskilt alustada

taas alata

ellu ärgata

helistikuks maailmalõpp ning viiulivõtigi ei paista enam silma oma

VASTIKusega

kuradi mõnitavalt kõlab viimne aaria

kriibib kõrvu

luba olla äraolev

luba ennast õhkida

tahaks sind uuesti kokku lappida

nii kuis meeldib

2011 oktoober

ootan järgmist valede üledoosi

et oleks põhjust pudelipõhjaga silmast silma jõllitada

mmm..

hallutsinogeenne agoonia

võõrutusravi

hommikused filosoofiaminutid

2011 oktoober

kaotan harmoonia ühes iseendaga

paigale valgub vaid ennasthävitav kaos

tasakaalutus

identiteedikriis

pole ei üks ega ka teine

lahendan mõistatusi, mis hõljuvad universumis

kukkudes üha haledamini sügavamale kuristikku

kuhu eksleb mu südame stabiilsus

kui peidan kõik sinnasamma kulunud saapasäärde

ja otsin vastust

küsimustele, mis näivad nii iseenesestmõistetavad

mida see kõik siis lõppude lõpuks tähendab

ootan oma hullusärki

ja pehmet valget tuba

röökimaks veel olematuid fraase

ning otsimaks nurka, kus nädalaid mõtteid kõlgutada

mõistmata, mis üldsegi ilmas toimub

see kõik on üks suur saladus

katkematu mäng

elu olemus

2011 oktoober

jooksen ringiratast

summutan kõrvukriipivat müra

ja iha

haiglane

kes ma küll olen

2011 oktoober

jah, tõepoolest, olen värdjalikult kohutav

kui keeran tahtmatult järgmise lehekülje

ses sisutus autobiograafias

,,MU SITANE ELU"

kuidas kurat peaksin teadma

mis on mu edasine aktsioon

kui mind vallutanud see põhjatu segadus

ja emotsioonidelaviin

mitte miski ei tundu õige

mitte ükski võimalik variant

ja ometi näib, et olen

visanud ära oma õnne