2011 oktoober

iga vaba ja mõnikord isegi mitte vaba sajandiksekund on pühendatud viimse verepiisani sulle. ühes tillukeses ajusopis asub paraku arvestatav osa sinu hiiglama suurest südamest. tajun me kahe kollineaarseid hingekeeli, mis mänglevalt mu kõrvus helisevad. need ei luba mul sind nii kergemeelselt ära visata. tunnen, et jätkata võime ainult nii ja ei kuidagi teisiti. tahan sind ja ometi ei tohiks ega justkui tahakski tahta. olen sajaprotsendilisel veendumusel, et tulemused ei ootaks end järgmise koidikunigi - veider mugavuse kõrvaleheide ning mõtteline lõputu takistusrada, mis korraga läbistab halastamatu rutiini ning ometi leotab end selles. viimaks oleme läbiligunenud ning kire meeleheitlikust otsimisest surmani tüdinud. tahame teineteisest lahti lasta. kas iha on siis patt? kuidas siis rahuldada see tung sind iga keharakuga enda külge aheldada? kuulata su katkendlikke tugevnenud hingetõmbeid?