2011 november

tänapäevaks oleme end ammendanud

vähegi mõistlikud organid on pugenud genitaalidesse

iga sõna meist ,,kõrgemalt" on odav demagoogia

levinumad eluviisid vaid hedonism ja estetism

ILU = ELU

su pakend pole piisavalt atraktiivne

küllap sisugi mädaplekkidega, käärinud

ei tea, ei vaevu süvenema

vägevaim foobia pensioni ees

sambaid surutakse sülle juba vasttäiskasvanuna

MEIL ON KÕIGE ROHKEM RAHA
MEIL ON KÕIGE VÄHEM RISKE

doktorikraadita oled kõnts

kontoritöööta värdjas tõhk

aga iluta

MITTE KURADI KEEGI

tühine tühi tühjus

tühjendatud

tühjaksimetud

2011 november

haara läppunud keldriboksist hekikäärid

lõika mind maailmaruumist välja

süsti mu varbaisse heeliumi

hõljumaks jalalabad taeva suunas

pildumaks põlastavaid pilke mahajäänu pihta

poole või kolmveerand tunni järel olen vaba hing

ajan taga maratonijooksjast sukasilma

lillemotiiviga teeserviis täidetud sulaplastmassiga

asetatud hooletult peenelt tikitud laudlinale

kui klaasi puhud mu süsihappegaasi täis

ja valad mu plastiliseks mannekeeniks

suitsetan oma väärastunud poosis

alasti

vaateaknal

kui kaaneta raamat

loe mind

tee märkmeid

rebi ebavajalik välja

kleebi kasutusjuhend ja tootekirjeldus

perfektselt kokku

valgusaastaid pole tundnud

ei isu ärgata

ei himu hingata

maailma valitseb sotsiaaldarvinism

mind võib silmi pilgutamata likvideerida

olelen kui tilgatuks pigistatud tsitrusvili

kibestunud ja kromosoomideni kuiv

kasvan su küljes kui elupuu

tõmban su väänlevate väätidega põrguriiki

sinagi pole puhas poiss

süütu imal kutsikasilmadega lapseealine

2011 november

mul on 2, 3, 8, 500 nägu

igaühe olemus ihaldusväärselt relatiivne

kui satud mu vasakusse ajupoolkerra

leiad šokeerituna eest läbimatu labürindirägastiku

olen kokkutinutatud toimimatu skeemi järgi, tool 3 jalaga

lagunen juppideks, mõranen, pooldun

toitud mu painavaist tragöödiaist

mu hingepisarad koondunud Ülemiste järveks

mööda seedetrakti liugleb mu ahastus

oleks aeg väljutada paarsada milliliitrit jääkaineid

ühel päeval põleb sind mälestamaks tõrv ja vaha

päeval, kui suudlen sind liigmagusalt lehkavate kirsiõite embuses

ja manan suletud silme ette jooniseid

pilte ajast, mil hõljusime varakevadiste sirelite lembuses

2011 november

sean sammud nõnda turvalisse tühjusesse

mõeldes üha segasemaid uitmõtteid

sest' hetkest olengi indiviid

ja ei kuulu ei kellelegi teisele

viskan end roostetanud trellide taha

olen väärt eluaegset vangistust ja surmamõistmist

kui hinges pulbitseb vaid okseleajav sapp

ja süütunne järab ahnelt siseelundeid

su nõiduslikud fraasid söövitavad vatsakesi

paiskavad hirmunoodid mu vereringesse

oledki oopium, hommepäev metamfetamiin

tõukad mind kuristikule aina lähemale

su burgundiapunased huuled on närtsinud

korja taevariigist mu kilde ning lahenda pusle

topi mind täis kui nõukaaegset vatinukku

võta ja kasutagi mind ära aovalguseni

kõnelen sinuga ainuüksi mõtetes

kujutlen, kuidas vastad oma särava naeratuse saatel

kümblen mannavahuses galaktikas

see ongi mu fantaasiamaailm

kus kõik on lubatud ja miski pole tabu

2011 november

nülid järjestikuselt dermisekihte

surud mu rinnad sidrunhappesse

kallad kõrist alla liitri etanooli

mis timmitud smaragdrohelisse karahvini

vaatad mulle otse silma sisse

su iiristes helk, mida pole varem nähtud

lapselikult särades eemaldad žiletiga mu kiharad

ning selle all peituva õrnroosa kolpa katva naha

mõmised orgasmi äärel

mu läbilõikavad kiljed paitavad su kõrvu

ei lase mul surra

ei luba mul elada

silitad mu katmata värisevat keha

misjärel kulub murdosasekund mu piinade lõpetamiseks

tunnen end kui haavatud loom

ent enam mind pole

seisan oma rüvetatud jäänuste kõrval

ning hõljun kavalalt žestikuleerides su sisse

su mõistus minu kätes

ei enam allu ta su kontrollile

2011 november

lendlevad kuldkollased vahtralehed

matavad enda all järjekordseid koolnuid,

öö värvi pori

ning lehkavaid väljaheiteid

kõik on räpane ja hukas

on päev, ent Maad tabanud polaaröö

pilved sulavad tintmustadeks lompideks

inimesed lagunevad veriseks higiks

söestuvad

moodustades varje, mis ei vaja valgust

eksisteerimaks

langeb su kasukas põlenud peanahalt

kui viivu vaid paitan sind tasa

tean, et iga hetk võid heita hinge

seniks oled veel minu oma

koos oleme vabad

2011 november

kiirgad kõledust

hoolimata su nõnda süütuna näivast pilgust

pillud mind koobaltsiniste välgunooltega

elektriseerides mu huulte tunderetseptoreid

ümbritsed mu keha kui samblarohelised lehed närtsinud roosi

uputad mu enda mürksoolaste krokodillipisarate alla

asetad ninale mõranenud südamekujulised prillid

ning teeskled mind jumaldavat

püüa see hetk oma sõrmede vahele

oo kallis, palun, külva see üle säilitusainetega

et miskigi oleks igikestev

maailmas, mille lõpp tiritakse meeleheitlikult aina lähemale

küll tuleb seegi päev, ole mureta

kogu hingest naeran te üle, kui 50-aastaste riisivarudega keldrisse kopitama asute

lõbus

nii imekaunis oleks silmata seda katastroofi

ning sotsiaalse kihistumise ja paberraha õhkulendamist

pettun, kui seda oma silmaga ei näe