matavad enda all järjekordseid koolnuid,
öö värvi pori
ning lehkavaid väljaheiteid
kõik on räpane ja hukas
on päev, ent Maad tabanud polaaröö
pilved sulavad tintmustadeks lompideks
inimesed lagunevad veriseks higiks
söestuvad
moodustades varje, mis ei vaja valgust
eksisteerimaks
langeb su kasukas põlenud peanahalt
kui viivu vaid paitan sind tasa
tean, et iga hetk võid heita hinge
seniks oled veel minu oma
koos oleme vabad
No comments:
Post a Comment