subjektiivne objektiiv

teine perspektiiv kolmandas dimensioonis

terita silmi ja vaheta klaase

osta lainurk, vajad neid lisakraade

su vaateväli on kitsam kui mustamäe korterite peldikud

vähemasti nende kitsusega küll nii palju ei kelgitud

sitsi, koer

kardinad

mis on normaalsus

näid teadvat, tema ka, kolmaski

vähemalt 6 miljardi seas trendiks formaalsus

rebi oma sisemus välja KORRAKSKI

oled osa massist ja selle üle õ n n e l i k

vähemalt keegi ei torgi

ja saad ise torkida neid

kes end iga päev teiste nimel ideaalseks ei vormi

see kõik on nii läbinähtavalt feik

koori see portselankiht maha

tõmba kardinad eest

sest kui sa keegi olla tahad

ole kordki muud kui persevest

poe oma elevandikarva nahast välja

hall iba meri on hülgehall sa ka

kustuta me tapvat kirevusenälga

ja tõsta oma silmad homme maast

kui need surmigavad kardinad on ikka ees

pole sa kunagi enamat kui iga teine mõttetu mees

oled äratanud selle unne vajunud kuivanud allika
kiskunud maapinnale sügavatesse kihtidesse maetu
aga vastutust ei võta

ja mu peatamiseks vaja tammi

õige, saad ju hädavaevu oma kulunud kingad nööritud
lipsusõlme kohmitsedes nööriksid hingegi kinni

mis nii viga kelkida kuis elu on lill ja minagi lill
ent kaugeltki mitte elu
ja lillelapse aegu ei suuda kuidagi meenutada


ma olen suurem kui elu
hävitan ja olen hävitatud

tasakaal on ei midagi muud kui paigalseis
igav ajaraisk
nüristav rutiin

pendel peab liikuma
inimesed peavad halama

ja maailm käib ikka õiges suunas edasi

on hall ja pilvelaotus heidab meile pettunud pilke
sigaretisuits põimub üha sujuvamalt su hingeauruga
või on see hoopis minu oma
vast on asi ka tolles peedis, mille tookord hinge alla pistsid
soojust ma siiski su silmis ei näe
ka su keha on nii kuradi jäine

olen segaduses ja segadus
korjan sulle esimese lume alla mattunud kibuvitsaõisi
kahvatut nahapinda peitmas vaid härmatunud punutised
pilk häbelikult maapinda saatmas
alasti, alasti, alasti
seda te ju tahtsite

kuhu kadus see aeg

kuhu kadusid sa
ütle midagi


ma ei taba sind enam





aga vähemalt saan lilli nuusutada

vaata

sa võid ju moekalt hilineda

a ära tulemata jäta

ehk leidub riskikarikaski veel julgustav sõõm
ja suudad end kohale vedada


ma palusin, et sa tuleksid
eiramine on samuti moes
hähä oled hipster vä
homo

mu saapaid ümbritsevad ämblike võrgud
jah, mitmuses
nad pole mu jalataldu eneses küllalt kaua tundnud
sest sa pole siiani tulnud


ja ma ei tea, mida endaga peale hakata

ebaharilik

Tavaliselt armastan ma öid palavalt.

Armastan nende sära ja rahulikkust. Üksindust ja privaatsust.

Armastan seda, kuidas pimedus matab kogu tegevuse enda alla. Ja hääledki vaibuvad.

Ümberringi valitseb vaid tühjus. Ja see on ilusam kui miski muu.

Ainus aeg ööpäevast, kui tekib võimalus tõesti mõelda. Mõelda, kuulamata kära ning segavaid faktoreid.

Mõelda neid mõtteid, mis on oma järge küllalt kaua oodanud.

Jätaksin päevad sootuks vahele, ent väsiksin mõtlemast. 

Tavaliselt armastan ma öid.

Täna aga ei ole selline öö.

Ma tunnen, kuidas iga edasiliikuv minut muutub üha painavamaks. Ja ometi hoiab see mind endas. 

Ma ei oska end päästa ning vajun järjest sügavamale vesiliiva.

...on öö, mil edasi mõelda ei oskagi

jälgi pingsalt, tibuke

kuidas igavus üha enam pinnale ujub

ajusopis haigutab

iga päev kui taas naelapeast möödalöödud haamer

natuke nutusemal juhul halu kõrval lebavat sõrme tabanud kirveraisk

ütleks, et sama sitt, erinev päev

aga pole minu asi öelda seda, mis on juba ringlusse paisatud

see on üks neist hetkedest

kui ka promillid ei ilusta üldpilti

isegi ei hägusta

ja see 7-ne waltu balloon näib suisa taevalik

mäletad

kuis vägijoogil on võime kaht inimolendit siduda

võib-olla polnudki asi üldse tolles märjukeses

tead, millest räägin?

ma ka mitte

aga ma tean, et võrdleksin teda neljapäevaõhtuse kohaliku jalkamatšiga

vahi ja oota

ainult kellaseier tiksub edasi

ja järjekordne õllepurk ootab uueks moondumist mõne kopli parmu maxima kilekotis

nüüd mõistan

kuidas nainegi saab olla sama pointless kui tugitoolisport