Armastan nende sära ja rahulikkust. Üksindust ja privaatsust.
Armastan seda, kuidas pimedus matab kogu tegevuse enda alla. Ja hääledki vaibuvad.
Ümberringi valitseb vaid tühjus. Ja see on ilusam kui miski muu.
Ainus aeg ööpäevast, kui tekib võimalus tõesti mõelda. Mõelda, kuulamata kära ning segavaid faktoreid.
Mõelda neid mõtteid, mis on oma järge küllalt kaua oodanud.
Jätaksin päevad sootuks vahele, ent väsiksin mõtlemast.
Tavaliselt armastan ma öid.
Täna aga ei ole selline öö.
Ma tunnen, kuidas iga edasiliikuv minut muutub üha painavamaks. Ja ometi hoiab see mind endas.
Ma ei oska end päästa ning vajun järjest sügavamale vesiliiva.
...on öö, mil edasi mõelda ei oskagi
No comments:
Post a Comment