2011 september

randoomselt konservatiivselt

sisistad oma ussisõnu

ning taas nõnda demonstratiivselt

surud karpi oma hävitamismõnu

su huuled paokil

tõmbumas kahvatulillaks

ning H2O

haihtub õdusasse sügisöösse

seirad sel uulitsal

vaid üksikuid stopp-märke

seisatad järgemisi, oodates distraktsiooni

aga mida ei ole, seda ei tule

heidad tuulde eluseieri

ning süütad odava sigareti

elupõletaja

seda see vaevalt tähendab

2011 september

lõpeta mu hingele tusa manamine

tuha raputamine

kuradi enesearmastaja

sotsiopaat

röögid ja oksendad rambivalguses

kui keegi su ego vähegi riivab

lae üha uuesti revolver

sa oled labane psühhopaat

mu õlal võiks säutsuda amneesia

juhuks, kui taas end kaotan

su jäises embuses

süsteemne unetus

totaalne insomnia

viirastuslik jumalikkus

korjan tänagi värisevi käsi konisid

ning kimun neid meeleheitlikult metsatukal

mõnus leukeemia

räpane, räpane

2011 september

oo hõrgutav nostalgia

kui kuulan tasa

ning sulgen silmad

taas kulgen iidsetel radadel

tunnen endisi tundeid

olen noor ja tulihingeline

kirglik elajas

eksisteerin minevikus seigeldes

piiritus taevasinises paralleelmaailmas

nii imearmsad pettekujutelmad

kontrastsed mälestused

silman kõike justkui läbi lukuaugu

nii kauge, kättesaamatu

ahmin õhust tuttavat hõngu

ent päris kohale ikka ei jõua

kardan

2011 september

igatsen silmitseda su südame värve

meeleolu, mis ümbritseb su imelist aurat

rõve kergemeelsus, sügav lihtsameelsus

vajan päästmist, vajan mõistust

naiivsus vallutab meeli

põhimõtted surevad ajaga

kõik liigub

aga ma olen paigal

vaikin

ja jõllitan sind

hirvesilmselt

pisarad palgeil

seisan tuledes

pimestavais

ootan

ootan sind

veel üks kord

enne lõppu

2011 september

varju silmini pehmesse salli

piilu mind tasakesi

salaja

luura mind õhtuti akende taga

soojenda jäälilli

suudle mind läbi uduse klaasi

jälgi, kuidas mõtlen vaid sinust

unelen

unistan

hingelisest lähedusest

valva mu rahutut hilisöist und

jaga mu kehale sületäis hellust

su südame soojus sulatab lund

ning aina ajendab mind sooritama lollust

oh, kui melanhoolne

nii ilus

nii kurb

nii tuttav

nii võõras

müstiline

2011 september

haara riiulilt krutsifiks

palveta oma hädise elu eest

et sindki risti ei löödaks

mm, kui patune su hing...

magus

magus

ääretult imal

vaadata, kuidas kümne küünega 'sest kinni hoiad

kuulata su lämmatatud karjeid

jälgida, kuidas aeglaselt teadvuse kaotad

kui erutav on meeleheide

sipled nagu putukas

mis faking mees sa oled

nuuksud ja värised

silmad märjad anud mind

kirjeldamatult rahuldav näha sind piinlemas

2011 september

raiud vaid, et tahad ainult TEDA

lase tast lahti

liigu palun edasi

mida ma ometi räägin?

mis mul kurat viga on?

ma pole mingi faking führer

ma pole keski Kristuse tütar

pole õigust laastada neid müüre

näha, kuidas aina abitumalt nutad

peaksin summutama oma ihad

matma igaveseks need saatanlikud mõtted

mu hingel langeb kohustus

sind alatiseks nurka heita

pole temagi suudlemine lohutus

pole enam jackpoti, mida võita

eufooria on välja loositud

keegi sai hetk tagasi emotsiooni võrra rikkamaks

näib, et sinagi polnud soositud

ilmusid mu ellu ainuüksi mind vihkamaks

jätke mind rahule

mind vallutanud see kurikuulus tõbi

sotsiaalfoobia

mis järgmiseks? seksisõltuvus?

2011 september

hetkel, kui vajan sind enim

tallad mu jalge alla

jätad viimseni unarusse

taandud vabanduste taha

peitud võimalikult kaugele

kuidas saad eeldada,

et olen piisavalt tugev

kurat, selgeimast selgem on see,

et peagi kokku vajun

teen kõik vaid selleks,

et keegi hinge seest puhuks

et pääseksin 'sest koormast

et tuimus mind alla ei neelaks

kõik on justkui kadund'

miks aimasin seda juba algul

et ühel hetkel mõistan,

kõik on laiali valgund'

alles pole ei rõõmu

tundeid ega mõtteid

kui ühel päeval enam ei virgu

võin olla õnnelik, et kõik on lõppend'

valus... kuradi valus

2011 september

mu keha toitub su pisaraist

ning valust, mis väljendab vaid kahetsust

külma süütunnet

piinavat kohustust, mida aina edasi lükkasid

hilja on mõelda

võimatu andestada

lahkumist

tagasi vaatamata

ei taha enam näha

ei taha enam kuulda

kedagi teist

olen vaid mäng te silmis

loodan, et vead kihla ka surma peale

,,mina võitsin!" saad siira naeratusega öelda

ning matta mind rõõmuga mulda

hakkas kergem?

2011 september Seletamatult õrn

silmad katkematult peos

leban ja ootan

vabadust, mis keelab ärkamise

sa aimad mu nuukseid

oled teadlik mu kavatsustest

ent paigale jääd

kergelt piinava südamega

takistusrada on läbitud

enam ei saa kedagi alt vedada

hüvasti, elu

jällenägemiseni, kallis

2011 september

kui elan selle nimel

ja pingutan kogu südamest

on see mu unelm?

või olen järjekordselt pime?

mis varjutaks kahtlusi

rahustaks mäslevat merd

kui näitad end teisest küljest

demonstreerid ka salajasi tahkusid

oled suutnud end plekituna hoida

pealiskaudselt kirglik olla

ent salajutt haiseb juba kaugelt

välja tuleb viimne kui üks su 7-st armuroimast

kas jätkad sarimõrvari tööd

ja unustad oma olemuse

või lased haavata oma meheuhkust

tean, et see on valus löök allapoole vööd

võta end kätte

hakka taas inimeseks

vabane närivast süütundest

ja vaata teinekord enda jalge ette

ma andestan sulle

kui ainult mõtled ka mulle

2011 september

mida kõike olen teinud su meeleheaks

kuid sa viskad mu maha

sülitad peale

mõistmata, kui palju olen pidanud ohverdama

s i n u jaoks

kuradi kõnts

segunenud emotsioonid

pulbitsevad mu veres

ma ei mõista end

ja veel vähem sind

kuidas lasid sel juhtuda

ära kasutada mind

peaksin laskma vihal jahtuda

et kord rahu saaks mu hing

iidsetel mõtetel lahtuda

lasta kopsudest väljutada ving

olen uinutatud

näiliselt koomas

tulvil tühjades mõtetest

ning läbinisti külmadest tunnetest

kui meeleheitlikult su jalge all rooman

2011 september Nii vähe oli puudu

ainiti ootan langevaid tähti

võimalust soovida

taas üht ja sama

tähtede asemel langeb vaid lehti

üha lihtsam on voolida

'sest vaid nuttu ja hala

kaugenevad rõõmupisarad

sajavad alla

täites mu meele rahuloluga

kui väga armastan vihma

ning taevast, mis sünge kui öö

anna mulle silmigi pilgutamata rihma

see on ju kõigest su töö...

karju mulle seda veelkord

tee mulle kõik kord selgeks

sosista mu kõrvu, et olen nõnda valelik

mõrd

inetu, banaalne, alatult salalik

nii väärtusetuks muutunud mu hing

pärast mu südamel tallumist

ent täis saab kord seegi ring

aastate viisi su korrale allumist

2011 september

kui raskelt paneb ohkama

see otsus suur, elumuutev

kui lõputu on kaugus südamete vahel

mis ühendatud katkematu niidiga

mil' ometi saame kohtuma?

meie kehade hellal kokkupuutel

paneb põlved värisema kahel

tunnetades su hingeõhku kõigi meeltega

tunnen end läbinisti poolikuna

sisene

ja naudi

igat kübekest minust

sest kõik kuulub ainuõigelt sulle

su naeratuses kõiki värve näen

pimestavat õnne

ülevoolavat rahu

tahan anda sulle kõike

kõike, sest see on mu põhjus