on hall ja pilvelaotus heidab meile pettunud pilke
sigaretisuits põimub üha sujuvamalt su hingeauruga
või on see hoopis minu oma
vast on asi ka tolles peedis, mille tookord hinge alla pistsid
soojust ma siiski su silmis ei näe
ka su keha on nii kuradi jäine

olen segaduses ja segadus
korjan sulle esimese lume alla mattunud kibuvitsaõisi
kahvatut nahapinda peitmas vaid härmatunud punutised
pilk häbelikult maapinda saatmas
alasti, alasti, alasti
seda te ju tahtsite

kuhu kadus see aeg

kuhu kadusid sa
ütle midagi


ma ei taba sind enam





aga vähemalt saan lilli nuusutada

vaata

sa võid ju moekalt hilineda

a ära tulemata jäta

ehk leidub riskikarikaski veel julgustav sõõm
ja suudad end kohale vedada


ma palusin, et sa tuleksid
eiramine on samuti moes
hähä oled hipster vä
homo

mu saapaid ümbritsevad ämblike võrgud
jah, mitmuses
nad pole mu jalataldu eneses küllalt kaua tundnud
sest sa pole siiani tulnud


ja ma ei tea, mida endaga peale hakata

ebaharilik

Tavaliselt armastan ma öid palavalt.

Armastan nende sära ja rahulikkust. Üksindust ja privaatsust.

Armastan seda, kuidas pimedus matab kogu tegevuse enda alla. Ja hääledki vaibuvad.

Ümberringi valitseb vaid tühjus. Ja see on ilusam kui miski muu.

Ainus aeg ööpäevast, kui tekib võimalus tõesti mõelda. Mõelda, kuulamata kära ning segavaid faktoreid.

Mõelda neid mõtteid, mis on oma järge küllalt kaua oodanud.

Jätaksin päevad sootuks vahele, ent väsiksin mõtlemast. 

Tavaliselt armastan ma öid.

Täna aga ei ole selline öö.

Ma tunnen, kuidas iga edasiliikuv minut muutub üha painavamaks. Ja ometi hoiab see mind endas. 

Ma ei oska end päästa ning vajun järjest sügavamale vesiliiva.

...on öö, mil edasi mõelda ei oskagi