võimalust soovida
taas üht ja sama
tähtede asemel langeb vaid lehti
üha lihtsam on voolida
'sest vaid nuttu ja hala
kaugenevad rõõmupisarad
sajavad alla
täites mu meele rahuloluga
kui väga armastan vihma
ning taevast, mis sünge kui öö
anna mulle silmigi pilgutamata rihma
see on ju kõigest su töö...
karju mulle seda veelkord
tee mulle kõik kord selgeks
sosista mu kõrvu, et olen nõnda valelik
mõrd
inetu, banaalne, alatult salalik
nii väärtusetuks muutunud mu hing
pärast mu südamel tallumist
ent täis saab kord seegi ring
aastate viisi su korrale allumist
No comments:
Post a Comment