oled äratanud selle unne vajunud kuivanud allika
kiskunud maapinnale sügavatesse kihtidesse maetu
aga vastutust ei võta

ja mu peatamiseks vaja tammi

õige, saad ju hädavaevu oma kulunud kingad nööritud
lipsusõlme kohmitsedes nööriksid hingegi kinni

mis nii viga kelkida kuis elu on lill ja minagi lill
ent kaugeltki mitte elu
ja lillelapse aegu ei suuda kuidagi meenutada


ma olen suurem kui elu
hävitan ja olen hävitatud

tasakaal on ei midagi muud kui paigalseis
igav ajaraisk
nüristav rutiin

pendel peab liikuma
inimesed peavad halama

ja maailm käib ikka õiges suunas edasi