mõeldes üha segasemaid uitmõtteid
sest' hetkest olengi indiviid
ja ei kuulu ei kellelegi teisele
viskan end roostetanud trellide taha
olen väärt eluaegset vangistust ja surmamõistmist
kui hinges pulbitseb vaid okseleajav sapp
ja süütunne järab ahnelt siseelundeid
su nõiduslikud fraasid söövitavad vatsakesi
paiskavad hirmunoodid mu vereringesse
oledki oopium, hommepäev metamfetamiin
tõukad mind kuristikule aina lähemale
su burgundiapunased huuled on närtsinud
korja taevariigist mu kilde ning lahenda pusle
topi mind täis kui nõukaaegset vatinukku
võta ja kasutagi mind ära aovalguseni
kõnelen sinuga ainuüksi mõtetes
kujutlen, kuidas vastad oma särava naeratuse saatel
kümblen mannavahuses galaktikas
see ongi mu fantaasiamaailm
kus kõik on lubatud ja miski pole tabu
No comments:
Post a Comment