Kõuekõmin, mürin
Inimtühjad tänavad
Su ümber on katastroof, apokalüpsis
Kõik poevad hirmunult peitu
Ainult sina ja mina näime julged
Viskume keset maanteed
Herneterasuurused tihedad piisad tabavad meie nägusid
Ning külmi kehi
Näib, et pimedus matab meid endasse
Kuid see ei kõiguta meid
Lebame edasi, suudleme kurjakuulutavas tormis
Rebin ühes sind katvate riietega lõhki kõik ingellikud mõtted
Ja vaatan su taevavärvi silmadesse
Ei, need pole täna sinised.
No comments:
Post a Comment